3F

Finaali teisel poolajal kallas vihma. Peale lõpuvilet nuttis kreeklaste väravavaht lohutamatult väljakumurul. Ainukesed lohutajad, kes saabusid olid 4 hispaanlast, kes tirisid mehe lõpuks püsti.

Vihm ja ilusad sügavad värvid meeldivad, enda uusima mänguasjaga pole raatsinud veel lausvihmas pilti teha, kuigi võimalusi on selleks ohtralt olnud :/ Mis ISO-ga seal tulistada kannatas üldse?

Finaali oli kõige pimedam pildistada. Seal läks ISO 4000 välja (näide on ka sama isoga). Ajasin ISO üles, et kiiremat säri saada.

Tabasalu tripist meeldisid need kaks:

Ja mõisatripist:


130mm F2.8 - selle pildi näitel hakkab koitma, et 135L F2 võib täitsa tore toru olla


Igav, aga tehniliselt OK.


Tomi muigab kurikavalalt, nagu oleks ta pildi tegemise ajal ette aimanud bokeh vignettingut, mis muudab pildi servade poole liikudes highlight bokeh kuju. See ka üks asi, mis photozone'i kohaselt Mark II torul parem on. Aga muidu - kui öelda, et 5D3 on minu jaoks mingit toru muutnud, siis just 70-200't - palju mõnusam zoomivahemik ja töötav teravustamine, millega julgeb isegi täisava juures lasta nüüd. Teravus ja kontrast pole võib-olla ideaalsed 100% cropi juures, aga pilditasandil vähemalt talutavad. Kolm ülaltoodud pilti on Lightroomist eksporditud ilma ühtegi seadet näppimata, "otse kaamerast". Järgneva pildi juures tuli siiski natuke korrigeerida stseeni liigset dünaamilist ulatust:


Ma paneks sellele nimeks "Viirastuse pildistamine"

See oli kõik ilmsi.

See ilmsi pilt näeb märksa salapärasem ja muinasjutulikum välja kui minu viirastusepilt

Jõudsin nüüd lõpuks Merepäevade piltideni:



Ja paar päeva hiljem näidati sealsamas lähedal autot



Homme põrutan Pärnu kiirendusvõistlust pildistama.

Merepäevade galerii eest võib Martinit natuke kiita küll. Pildivalik on hea, kompositsioonitunnetus ja nägemisoskus on paranenud. Lightroomis liuguritega liuglemine on rahunenud - efektitsemine on asendunud pilti toetava töötlusega.
Fotoga on aga see tore asi, et künkale jõudes on näha, et tee läheb ikka veel edasi. Avaneb uus vaade ja rada, mida mööda ülespoole pürgida.

Folgilt tagasi. Seekord jälle teistmoodi - kisa-kära asemel mõned intiimsed hetked.
Näidiseks tuleb Kodak Portra 400 + F100 + 300 F4
Alguses kahetsesin, et nii kalli filmi ostsin...
Pilte vaadates mõistan paremini, mille eest raha küsiti.
Müra ei ole, värvid on naturaalsed, teravus on väga hea, dünaamiline ulatus tumedates alades väga hea. Ma pole paremat kunagi kasutanud.
Inimesed piltidel astuvad nagu ajast välja (esimene pilt võiks olla tehtud ka 40 aastat tagasi) ja samas on filmile salvestunud korraga teravus ja pehmus - analoogi võlu.