3F

Mark II-e kere oli käes väga mugav, ehk isegi pisut parem kui 40D, mis vist tsipa kõhnem igalt poolt. Raskem kere andis ka parema tasakaalu L-seeria objektiividele, mis niigi raskemad oma tavaseeria alternatiividest. Pildiotsija, väärides heledal ajal ainult kiidusõnu, tekitas siiski küsimuse, kui lihtne on käsitsi fokuseerimine pimedas (nagu näiteks eelmisel õhtul Kink Konkis toimunud flamenko tantsu puhul). 135mm'i sujuv fookusrõngas oli lihtsalt taevane paradiis! Pean ära ütlema, et kuigi Sigmade tõttu ei ole ma autofookust enam ammu oma enda kaameraga kasutanud/usaldanud, siis antud L'iga oli see kuidagi naturaalne, et teravustamine just nimelt kaamera hooleks jätta.

Annab ikka tunda, kui töötled 11-megaste pildifailide asemel 24-megaseid. Minu neljatuumaline protsessor 6 giga mäluga ning tavapärase kõvakettaga ilmutas kiiresti märke võhmalolekust; isegi taustaks mängiv YouTube kippus nõksutama, kui Lightroom oli ametis piltide eksportimisega. Isegi HD-formaadis video monteerimine tundub vähem ressursinõudlik olevat. :) Ei osanud seal lumes sulpsates seda ette näha, ent tagantjärele tarkusega oleks muidugist formaadi sRaw peale vahetanud, säästes mitte ainult ruumi, vaid ka aega, mis kulus järeltöötlusele. Muuseas, kas kaamera sarivõttekiirus on Raw ja sRaw vahel sama? Pean silmas just kaadrisagedust - buffer saab esimese puhul kindlasti kiiremini täis.